minu muusikutee sai alguse Viljandis. olin 5-aastane, kui esimest korda laval üles astusin ja selle eest anti isegi eripreemia. sellele vaatamata ei osanud ilmselt isegi mu vanemad mõelda, et minu elu põhiosa saab olema seotud muusikaga. 

kui läksin esimesse klassi, siis olid sinna astumiseks vajalikud muusikalised katsed, kuna tegemist oli siiski muusika-eriklassiga. sinna pääsemiseks pidid olema teatud eeldused, oskus rütme tajuda, viisi pidada ja seda kõike ka testiti. 

samal ajal asutsin ka muusikakooli. minu põhieriala valikuks osutus akordion. olles vasakukäeline ei olnud algus kindlasti lihtne, kuid paari kuuga juba edenes täitsa kenasti. algkooli teises klassis avastas minu muusikaõpetaja, et oskan keskmisest vist paremini laulda. sealt algasid lõpmata pikad päevad ja õhtud erinevate proovide, esinemiste ja võistluste seltsis. ilmselt kõik see ja kogu melu nende tegevuste ymber andis mulle korraliku tõuke ennast muusikaga rohkem siduda. ma ei hakka siinkohal konkreetseid aastaid lisamagi, kuid tean, et minu toona kõige lemmikum osa oligi esinemine, sest yhtepidi oli see minu jaoks midagi uut, ma ei olnud ju veel iga-päevane esineja. sain selleks aga ysna ruttu. 

kui ma muusikakooli lõpetasin, siis käisin siiski ka lisaastatel veel edasi ja põhikooli lõpetamise järgselt toimus päris korralikke muutusi. olgu veel öeldud, et akordionimäng viis mind ka yle-eestilisse orkestrisse, mille juures tegutses ka bänd ja sain lisaks seal solitsina tegutseda. selle koosseisuga esinesime nii Eestis kui ka Balti riikides. 

gymnaasiumiajal sain olla koolis helitehnikuks, mängida osaliselt õpetajatest ja õpilastest koosnevas koolibändis ning tegutseda ka näiteringis. lisaks teha kaastööd kooli ajalehe tarvis. minu põhikooli ja gymnaasiumiaja sisse jäi veel ka külalisnäitleja roll Ugala teatris lausa kahes etenduses. 

mingil hetkel sai aga muusikast vist ylekyllus, ent siiski toimus gymnaasiumiajal teatud areng. pean silmas siis juba mõningast heliloominguga toimetamist ning esimesi katsetusi helide salvestamises. mäletan, et enda esimese läpakaga proovisin neid asju teha, kuid sellel ei olnud mõistagi just kõige parem helikaart minu vajaduste jaoks ning need salvestused ei olnud kindlasti kvaliteetsed. aeg aga muutus ja enne kui arugi sain tegelesin juba koolibändi salvestamsiega ja need hetked muutsid selle huvi minu jaoks ikkagi juba arvestatavaks. 

tänaseks päevaks on sellest ajast muidugi paljugi muutunud. tehnika on läinud paremaks, oskused on arenenud just katsetamise käigus ja selge on ka see, et tänu kogu protsessile võin öelda, et oskan teha professionaalset helindamist, salvestamist ja sealhulgas ka miksimist ja masterdamist, mis kõlbab ka kauamängivale. 

koorijuhtimisest tahaks ka natuke kirjutada. enda gymnaasiumi lõpetamise järel olin kindel, et pean õppima infotehnoloogiat. selle tarbeks tegin isegi matemaatika eksami ja veel ysna tublisti, kuid taipasin selles valdkonnas olles, et miskit on siiski puudu. juhuse tahtel sattusin Tartu ning astusin sealsesse tuntud muusikakooli koorijuhtimise erialale. see viis mind esmalt kokku Eesti Kirjandusmuuseumi kooriga MaSk. Tegutsesin selle koori juures hämmastavalt kaua, võib öelda, et sisuliselt koroonapandeemiani. koor aga ei pidanud sellele vastu ja eelkõige just meeste osaluse poolest sai tehtud otsus, et ei jätkata. osaliselt tegutsetakse aga edasi, sest on lauljaid, kes laulavad mõnes muus koorsseisus. minu järgmiseks kooriks oli E STuudio Noortekoor, kelle juures tegutsesin kyll päris lyhikest aega, kuid kellega vallutasime parasjagu mägesid ning koju sai toodud ka Iiirimaalt yhe maineka konkursi Grand prix. Sealt edasi paluti mind segakoor Rõõmusõõm dirigendiks. Nende algupärane dirigent oli Liisa Rahusoo, aga tema oli lapsepuhkusel ja mõnda aega toimetasin yksinda. Hiljem tegutsesime juba koos edasi. Segakooriga Rõõmusõõm sain dirigendina enda arvates areneda kõige enam. hetkel ma kyll selle koosseisu juures tegev pole, kuid seljataha jäävad mitmed väga märgilised hooajad, projektid ja kontserdid, mis andsid kinnitust, et oleme valmis rohkemaks, kui ehk ise esialgu uskusime. koorijuhina õppisin ka väga tuntud dirigendtide Lauri Breede ja Tõnu Kaljuste juures, kelle oskused, teadmised ja filigraansus ei ole yhegi koorimuusikat tundva inimese jaoks uudiseks. 

minu põhitööks lisaks dirigeerimisele on ka muusikaõpetaja amet. see annab mulle võimaluse noortele inimestele jagada enda teadmisi ja kogemusi. lisaks on õnnestunud mõned muusikast huvitatud noored aidata mõtteliselt järgmisele astmele ja omapoolselt toetada nende valikuid. 

nyyd tahaksin kõnelda aga Võnnu Kihelkonnakoorist. see oli ilmselt vahetult enne koroonapandeemiat, kui minuga võeti yhendust ja uuriti, kas mul ehk leiduks võimalust ja tahtmist võtta juhatada veel yks segakoor. Kihko tegutseb Võnnus ja eks mul oli esialgu omajagu kaalumist, mida ja kuidas otsustada. kooril samas ka vedas, sest toona ma veel ei olnud ära õppinud lihtsat väljendit “ei”. täna olen aga ajas pisut muutunud, aga sellest juba mõnes järgnevas peatykis. 

Kihko on mulle omamoodi perekonnaks muutunud. arvan, et teisipäevaõhtused proovid on sellised energialaksud, mis yhtepidi aitavad argimuredest inimese korraks pinnale ja eemale ning samas on eesmärk väga lihtne – käia koos ja rõõmsasti laulda. oleme Kihkoga jõudnud ka teatud verstapostini – tulemas on juba 12. hooaeg ja loodan, et neid hooaegu on ees veel palju 🙂

see pole aga kaugeltki kõik. tervelt yhe hooaja olen olnud ka väga ägeda Mehed Mandrilt vokaalkkoosseisu juhendajaks. nendega oleme põhiliselt käinud esinemas ja koosseisu nimetus pole ka liigselt võõras ja seetõttu esinemisi jagub.  

nyyd natuke heliloomingust. enda esimestest katsetustest ma pisut paari sõnaga kirjutasin, kuid jätsin mainimata tõsiasja, et ma ei kirjutanud sõnu. gymnaasiumis arvasinn ilmselt, et ma ei ole selleks hea. mul samas oli ka õigus, sest mäletan kyll veebipäeviku pidamist, kuid mitte laulusõnade loomist. ometi ma muusikat kirjutasin, kuid kasutasin mõne andekama sõnasepa loomingut. selleks oli internetis koht poogen. tegutseb vist isegi tänase päevani. 

muusika loomine on ka omamoodi hinge kosutav tegevus. enamasti uuritakse, et mismoodi laul synnib ja kui kaua see aega võtab. täna saan öelda, et kui mul tuleb idee, siis ei lähe isegi tervet päeva, et sellest laul valmis saaks. mõnel juhul ehk ainult isegi 15-20 minutit ja valmis. ilmselt aga loeb väga palju, mismoodi tekib inspiratsioon ja kas see yldse peale tuleb. paljudel juhtudel olen aru saanud, et täiesti elulistel teemadel ja hetkedel võib tulla see minusse ja siis ei tohi aega raisata, sest see võib ka sama kiirelt kaduda. 

soovin lisada, et antud pisikirjeldused ei too välja kindlasti seda, kui palju see kõik minust ära võtab. koorijuhiks olemine on ju yhtepidi uhke amet ja võib vahepeal tunduda, et tuleb lihtsalt kuidagi nii muuseas. ometi igaks prooviks on vaja ette mõelda, lisaks sellele arvestada ka lauljate vajadustega. mõnikord ei saa samapalju nõuda, kui tahaks, sest see lõhub motivatsiooni ning seega peab olema oskus olla kusagil vahepeal. peab olema huvitav. heliloominguga mu vaatest on sarnane situatsioon. peab olema põnevus ja kui see kuhugi hajub, siis võib ka miskit pooleli jääda. ma tunnen, et need pisiasjad mängivad ka siin erilist rolli. 

kui vaadata nyyd olevikku ja praegust hetke, siis olen enda autorialbumi väljaandmise järel veel aktiivsemalt kontserte andev muusik, sealhulgas ka dirigent ja helilooja. minu põhiinstrumentideks on klaver ja kitarr, lisaks veel igasugused elektrilised pillid, millega helisalvestustes saab maagiat luua. 

olen aga kõige enam tänulik enda vanematele, kes on lubanud mul läbi aastate jääda iseendaks, minu hulluses mind toetanud ja pole kordagi öelnud, et peaks muusikast kuhugi mujale vaatama. isegi nendel hetkedel, kui vaatasin mujale ja keskendusin muule, olid nad minu jaoks olemas ja mõistvad. see on väga tähtis ja aidanud mind väga palju edasi. 

minu unistustes on alati olnud yks helistuudio. see unistus on ainult osaliselt hetkel täitunud, ent ma jätkan selles suunas, et sinna poole liikuda. ideaalis on see selline stuudio, kus saab salvestada vajadusel väikest koosseisu, aga ka suuremat koori, seega peab olema salvestusruum tavapärasest pisut suurem. olen selle nimel valmis väga paljuks ja arvan, et kindlasti varem või hiljem ma sinna jõuan. 

olgu veel lisatud, et need lyhikesed etapid mu arengus ei ole kindlasti lõpuni detailideni välja kirjutatud, ent soovisingi pisut avada enda kujunemise lugu. olen veel teel ja loodan, et kõik kellega sel teel veel kohtun ja kokku puutun jagavad minu armastust muusika vastu või vähemasti saavad sellest aru. 

Henri (: