ma kõnnin ja kõnnin ja

jooksen ja jooksen

ja üsnagi tihti ma unustan ära,

et on vaja hingata

sest olen, sest olen

nii harjunud ära

selle ratta peal olema,

tea kas yldse teisiti saaks

ja ma tean ja ma tean

iseendale aega, 

tuleb leida ja anda

ka siis kui ei saa

ja mida on, mida on

hingele vaja

kyll seda hing juba teab,

kuid hoiab endale ta

ma annan ja annan ja

ootan ja ootan, et tuleb kord aeg, 

kui ma enam ei pea 

sellest mõtlema

ja ma hingan ma hingan

ja elan ja loodan,

et see muusika 

minus otsa ei saa